Robin Williamsi enesetapp pani dogma murenema

Mullu 11. augustil enda elu lõpetanud armastatud koomiku surmale järgnenu on kõnekas, kirjutab ajakiri Newsweek. Kui eelmise aasta juulis sai abiliin National Suicide Prevention Lifeline keskmiselt 3500 kõnet päevas, siis see number kolmekordistus Williamsi surmajärgsel päeval ja jäi tavalisest poole võrra kõrgemaks veel nädalaks, olles tänagi toonasest viiendiku võrra kõrgemal.

Sündmuse mõju ulatub rohkemgi tänavusse aastasse ka suitsiidide ennetamise teemal abi pakkuva organisatsiooni American Foundation for Suicide Prevention (AFSP), mille kodulehe külastatavus on kasvanud enam kui poole võrra.

Ekspert: mõistetakse nende välditavust

Kõnede ja külastuste arv on tähelepanuväärne, sest tuntud ja autoriteetse inimese vabatahtliku elust lahkumise kajastamisel kardetakse nii-öelda nakkavat mõju ehk et see toob kaasa järgijaid. Seda tuntakse Wertheri efektina.

Abitelefoni juhi John Draperi sõnul tingis kardetud nakkuse ärajäämise teema vastutustundlik käsitlemine meedias. Sensatsiooni otsimise asemel keskendusid meediaväljaanded vaimsete probleemide nii-öelda hinna ja tagamaade selgitamisele. Teadaolevalt vaevles Williams pikalt depressiooni käes.

Newsweeki hinnangul näitab huvi kasv ühelt poolt, et suur hulk inimesi on riskirühmas, teisalt aga, et inimesed oskavad abi küsida ning teavad, mis allikatest seda saab.

AFSP juht Robert Gebbia sõnul hakati selle juhtumi tõttu rääkima rohkem tagamaadest, põhjustest ning levimas on arusaam, et see on midagi välditavat. „Inimesed on kartnud rääkida oma kaotustest või enda katsetest, kuid see on muutumas. Williamsiga toimunu on muutustele kaasa aidanud,“ selgitas ta.

Pole nõrkus, vaid haigus

Siiski leidus ka teisiti arvajaid ja organisatsioon pidi tegu argpükslikuks tembeldanutele vastuseks selgitama, et tegemist ei ole lihtsama valiku, vaid vaimse haiguse tulemiga. „Selleni võib viia sügav depressioon või bipolaarne häire,“ selgitas Gebbia pöördumises. „Inimesed, kellel on suitsidiaalsed mõtted, ei ole valinud neid mõtteid mõelda. Nende tunded on nende vaimse haiguse sümptomid.“

Ta viitab uuringule, mille kohaselt ei mõtle enda elu lõpetada soovijad ratsionaalselt. Näiteks selgus, et närvisüsteemi regulaatorina toimiva, nii-öelda õnnehormooni serotoniini puudus organismis pärsib ratsionaalset otsustusvõimet ja soodustab impulsiivsust.

Iga surm maksab

Maailma Tervisehoiuorganisatsiooni WHO hinnangul on enamus enesetappudest ärahoitavad. Sama kinnitab ka Gebbia. „Need, kes on kaotanud kellegi enesetapu läbi või on ise selliseid mõtteid veeretanud, saavad isiklikku kogemust jagada ning levitada sõnumit, et suitsiidini viivaid vaimseid haiguseid on võimalik ravida ehk enesetappe ennetada,“ lisas Gebbia.

Lisaks nii-öelda emotsioonaalsele hinnale on igal enesetapul ka rahas mõõdetav mõju. Sotsiaalministeeriumi andmeil Eestis selliseid uuringuid läbi viidud ega andmeid ei ole, kuid näiteks Ameerika näitel „maksab“ ühe inimese vabasurma minek ühiskonnale enam kui miljon eurot. Selle summa moodustavad nii otsesed meditsiinikulud kui mahajääjate võimalik vaimne ravi ja vähenenud produktiivsus, aga ka näiteks maksudest, tööpanusest ning arengust saamata jäänud tulu.

Eestis lõpetas 2014. aastal statistikaameti andmeil vabatahtlikult elu 236 inimest, mis on viimase viie aasta kõrgeim näitaja. Samas hukkub enda käe läbi enam inimesi, kui tulekahjudes, liiklusavariides ning uppumissurmades kokku (2014. aastal 196).